Parim odav armee (jõu ja hinna suhe)

Seda artiklit olen tahtnud kirjutada juba ammu, sest küsimus „millist armeed ma peaksin ehitama, kui mündid pole just üleliigsed” jõuab minu sõnumitesse ilmselt kõige sagedamini. Ja tunnistan, et ka mina tegin alguses klassikalise vea – vaatasin üritusüksusi, mis nägid paberil suurepärased välja, ja kallasin nendesse kõik, mis mul oli. Odav armee kõlab nagu vastuolu, aga Goodgame Empire’is on see alus, millel seisad, kui sa ei taha iga nädal mündivarusid väesse valada. Eesmärk ei ole omada serveri kalleimaid üksusi, vaid saada iga kulutatud mündi eest maksimaalselt jõudu. Ja esimene lõks, kuhu peaaegu igaüks (ka mina) kukub, on just üritus- ja eriüksused – nende jõu eest maksad nagu premium-väe eest ja hinna-kvaliteedi suhe on tavaliselt kehv. Tõeliselt odava armee teevad sulle tavalised kasarmuüksused. Siin on koosseis, millega lööd läbi ka tühjema kassaga, ja mõned nõuanded, kuidas seda targalt mängida.

Põhilised kasarmuüksused kui odava armee selgroog

Parimat jõu ja hinna suhet ei anna sulle üritusspetsialistid, vaid tavalised üksused, mida värbad kasarmus müntide eest. Piigimees, Nuiajalaväelane ja Mõõgamees on lähivõitlusüksused, mida saad toota igal ajal ja mis tahes koguses, ning just seetõttu ehitad neile peale mahurünnakud, ilma et peaksid mõnda üritust ootama.

Piigimees on sinu põhiline vedaja esiliinis, Nuiajalaväelane lisab tugevama lähilöögi ja Mõõgamees on kiire, odavalt kättesaadav tera, mille hinnale midagi kergesti ligi ei saa. Need on üksused, mille saadad lahingusse, kaotad ja järgmisel päeval on sul jälle täisseis.

Ja see ongi minu meelest kogu odava armee mõte – asendatavus. Sa ei mängi selle nimel, et iga üksus ellu jääks. Sa mängid selle nimel, et see teeks sama raha eest rohkem tööd kui naabri kallis vägi. Mul endal võttis see mõtteviisi muutus üsna kaua aega, mul oli pidevalt kalduvus sõdureid hoida, nagu oleksid nad haruldased. Ei ole.

Üritusüksused näivad odavad, aga on kallid

Koopa hüljatud rusikavõitleja, Deemonlik irvitaja, Luukere sõdalane, Meistermõõgamees, Metsasõdalane, Tähtedega kaunistatud rüütel, Luuväristaja ja sarnased eriüksused on ahvatlus, mida väldi, kui pead eelarvet silmas. Need tulevad üritustest, tavaliselt ei saa neid müntide eest üldse värvata ja nende hinna-kvaliteedi suhe on nõrk. Nad näevad tugevad välja, aga see, mille eest maksad, ei kuulu lihtsalt odava armee juurde.

Ma ei ütle, et pead need seisma jätma. Kui sul on üritusest paar sellist üksust, viska nad julgesti rünnakusse, et neist midagi kasu oleks. Aga terve strateegia nende peale ehitada ja seda „odavaks massiks” nimetada on viga. Sinu selgroog peaks olema see, mida toodad kasarmus lõputult, mitte see, mida saad aeg-ajalt ja mis siis otsa saab.

Kui mul said sõja keskel üritusüksused otsa

Lühike lugu. Mõni aasta tagasi tundsin liidukonfliktis, et olen suurepäraselt valmis, sest mul oli korralik varu üritusspetsialiste. Esimesed kaks-kolm rünnakut nägid suurepärased välja. Siis said üritusüksused otsa, üritust polnud kusagil näha ja mina seisin paari Piigimehega, keda olin varem eiranud, sest „nendesse pole mõtet raha panna”. Ülejäänud sõja veetsin pigem täiendades kui rünnates.

Sellest ajast peale on mul vastupidi – kasarm töötab pidevalt, üritusüksused on kirsike tordil. Ei tea, kas see on ainuõige lähenemine, aga minu jaoks toimib see usaldusväärselt juba mitu aastat. Kuidas sinul on? Panustad rohkem eriüksustele või kasarmule?

Veterani ja põhiversiooni vahel otsustab jõud, mitte hind

Eriüksuste puhul kohtad veterani ja põhiversiooni. Ettevaatust laialt levinud uskumusega, et veteran „maksab tunduvalt rohkem” ja pead selle eest juurde maksma. Nii see tingimata ei ole. Sageli on mõlemal versioonil praktiliselt sama hind ning need erinevad peamiselt jõus, kus veteran annab natuke rohkem.

Kui siis üritusest valikut teed, ära mõtle sellest kui lisakuludest, vaid lihtsalt tugevama variandi valikuna. Kui sul on valik ja hind klapib, võta veteran, saad sama raha eest rohkem rünnakujõudu. Mina ise mõtlesin varem välja säästuloogikat kohtades, kus polnud üldse hinnavahet, ja võtsin asjatult nõrgema versiooni. Odav mängija säästab peamiselt sellega, et ehitab armee kasarmust, mitte otsides üritusüksuste juures olematut allahindlust.

Kuidas koosseisu segada, et münte raisku ei lähe

Odava armee saladus ei ole üks imeüksus, vaid vahekord ja asendatavus. Ehita alus kasarmu lähijalaväest (Piigimees, Nuiajalaväelane, Mõõgamees), mida saad pärast iga rünnakut probleemideta täiendada. Üritusüksused, mis sul parasjagu varus on, lisa boonusena peale, mitte tuumana.

Jaotuse sihtmärgi kaitse järgi tee vastavalt sellele, mis sul olemas on – laskuritele üles ehitatud kaitse vastu töötavad paremini lähiüksused, lähikaitse vastu tahaksid toetuda oma laskuritele. Ja ole siinkohal enda vastu aus, kas sul üldse laskureid on, sest ründava lähijalaväega neid ei asenda. Kui laskureid pole, planeeri sihtmärgid nii, et see sind ei sega. Ise jätaksin pigem sihtmärgi vahele, kui saadaksin sinna halvasti koostatud rünnaku.

Ja peamine – ära kunagi saada kalleid üksusi sinna, kus nad esimesena langevad. Ohverdamiseks piisab kasarmu kõige odavamast.

Lähirünnakuüksused ei ole lõksusööt

Suur viga on visata puhtad lähirünnakuüksused esiliini ohverdatava massina, mis peaks katma lõkse ja kaitsjaid. Neil üksustel on kehv kaitse, need on ehitatud ründama, mitte vastu pidama. Saadad nad ette lõkse pealt saama ja viskad oma rünnaku lihtsalt tuulde.

Kaitse ja lõksude katmiseks kasutatakse Goodgame Empire’is teisi, selleks mõeldud odavaid üksusi, mitte sinu ründajaid. Hoia seega selge, mida iga üksus oskab – ründav jalavägi on selleks, et lööke jagada, mitte neid vastu võtta. Kui pead lõksude jaoks midagi ohverdama, haara kõige odavama materjali järele, mis sellesse rolli sobib, ja jäta ründajad tööle, mida nad kõige paremini oskavad.

Väike märkus – see on viga, mida näen ka aastaid mänginud mängijate juures. See ei ole algajate teema, seda lihtsalt on kerge tähelepanuta jätta.

Tagasi Sestavy.